Enesearengu võimaluste refleksioon

Confucius olevat öelnud: Kolmel viisil võime omandada tarkust – esiteks refleksiooni kaudu, mis on kõige üllam; teiseks jäljendamise kaudu, mis on kõige lihtsam ja kolmandaks kogemuse kaudu, mis on kõige valusam. Kui neid tänapäevases kontekstis hakata vaatama, siis ma polegi päris kindel, milline on neist kõige üllam, lihtsam või valusam. Enda arengut ausalt analüüsides võib pinnale tulla nii mõnigi valus kogemus, uus avastus  või veel vajalikud õpikohad enda ja oma erinevate oskuste osas. 

Olen omandanud alates 2021 sügisest akadeemilist kraadi andragoogika vallas nüüdseks ligi kolm aastat. Asudes koolipinki jagama mõningate endast poole noorematega olen mõnes mõttes pidanud õppima uuesti õppimist. Olen küll varasemate aastate jooksul osalenud paljudel sisekoolitustel ja ka oma huvist erinevatel kursustel käinud, kuid akadeemiline õppimine on avanud minu jaoks uusi vaatenurki. Olen selle aja jooksul saanud väärtuslikke õpikogemusi, tutvunud kirjandusega, milleni varem pole jõudnud, leidnud palju mõttekaaslaseid oma kursuselt ja mujaltki selle valdkonna inimeste hulgast. Mõttekaaslastest on saanud sõbrad ja/või head toetajad nii ülikooli asjus kui ka professionaalsetes ja elulistes küsimustes. Samuti olen selle kõige kõrval kasvanud tööalaselt, mida omakorda minu andragoogilised õpingud on tugevalt toetanud. Olen kasvanud spetsialistist juhiks ja olen edukalt praktiliselt nullist arendanud oma kompetentse grupijuhtimise valdkonnas. Pean tööl jälgima oma tiimis oleva 20 inimese arengut, neid suunama, õpetama, juhendama ja motiveerima. See pole sugugi lihtne ülesanne. Minu igapäevaste tööülesannete hulka kuuluvad muude seas koolitusalased tegevused. Puutun oma pangatöös pidevalt kokku muutuvate seaduste ja regulatsioonidega, mistõttu muutuvad ka tööjuhendid, mille eest pean vastutama. Seega pean hoolitsema selle eest, et kõik minu alluvuses olevad inimesed oleksid oma töös pädevad ja koolitatud. Samuti on tänapäeval aktuaalsed paljud robotiseerimisega seotud muutused, mis omakorda toovad töösse jätkuvaid väljakutseid erinevate muutuste ja tehnoloogiliste võimaluste näol. Seega on selline töökeskkond pidevat õppimist ja kohanemist nõudev ning soosiv. Olen lisaks tööalaselt koolituskoordinaatoriks umbes 125 inimesele jälgides, et osakonnas jõuaksid kõigini vajalikud koolitusplaanid ning muud sisekoolitusega seotud võimalused. Ülikooli aja sisse on jäänud huvitavaid koolitamisülesandeid, projekte ja rohkesti väljakutseid– põnevad ülesanded nii individuaalselt, paaris, kui ka grupina. Julgelt võin väita, et viimased aastad ma igavust pole tundud kordagi. Tihti on elu liigagi põnev!

Selle andragoogilise teekonna sisse on jäänud palju nii häid kui ka negatiivsemaid emotsioone. Olen mitmelgi korral tundnud, et ei saa hakkama teatud ülesannete ega ka oma tunnetega. Vahel on kõike, millega tegeleda, olnud lihtsalt liiga palju. Ära ei saa unustada ka täiskasvanud õppija muud elu töö ja õpingute kõrvalt. Olen ka iseendalt nõudnud väga palju ja mitte piisavaid tulemusi saavutades olnud endas pettunud, endaga rahulolematu või enda peale suisa kuri. Vahel tean, et oleksin saanud paremini, aga liigse kiirustamise, kehva ajaplaneerimisoskuse või muu sahmimise tõttu pole enda jaoks piisavat tulemust saavutanud. Tihti ei olegi hinne see, mis annab selle rahulolutunde, vaid teadmine sellest, et asi sai hästi tehtud ja kogemusest on õpitud. Mõningad koolitusalased ülesanded on tundunud hirmutavad, seda nii oma töö- kui ka ülikooli jm. koolitussituatsioonides.  Olen saanud erinevaid koolitusi läbi viies koolitustel osalejatelt mitmete aastate jooksul head tagasisidet, mis on andnud tuge jätkata andragoogilise arenguga.  On olnud küll ebaõnnestumisi, mis on tekitanud frustratsiooni ja sisemist konflikti. Vaadates vahel teiste edusamme ning märgates nende häid tulemusi, on see kohati tekitanud pigem pinget ja survet enda suhtes. Enda teistega võrdlemine on nagu kahe peaga lohe – üks pea innustab end paremaks saama, teine aga seevastu paneb end halvasti tundma ja vähendab enesehinnangut.

Olen jõudnud järeldusele, et paljud kognitiivsed protsessid nõuavad pingutust. Samuti on vaja osata võtta iseenda jaoks aega, et hoida nii enda vaimset kui ka füüsilist tervist. See on väga oluline teema, mida ei saa jätta tähelepanuta. Teistelt õppimine on täiskasvanud õppijate üks võimalusi midagi omandada. Selle toetuseks olen leidnud kinnitust Bandura teooriast, kus õppimine põhineb vaatlusel. Ülikoolis inspireerivate inimeste kõrval õppimine, samuti teisi koolitajaid jälgides, on kujundanud minu enda sotsiaalset identiteeti ja laiendanud mu arusaamist erinevatest inimtüüpidest ning vaatenurkadest. Samuti suurendanud mu enda enesekindlust ning oskust suhelda ja esineda. Ülikoolis on tugevalt arenenud erinevate ülesannete tulemusena enda kriitilise mõtemise oskus. Seega tundub, et kõige taustal on palju eduelamusi, mille najalt olen leidnud iseenda jaoks motivatsiooni, et siiski leida jaksu edasi minna oma õppe- ja arenguprotsessidega. Minu jaoks ongi eduelamused need, mis annavad mulle energiat ja tahet edasiminekuks.

Ajutised tagasilöögid misiganes põhjusel on elu lahutamatu osa. Ma ei oska alati käituda nii nagu vaja või võtavad emotsioonid erinevatel põhjustel võimust. See aga annab võimaluse hiljem reflekteerides tagasi vaadata ja mõelda, mida saaks teinekord teha teistmoodi, et antud olukord enam ei korduks. Tunnen, et enda emotsionaalse intelligentsusega on vaja jätkuvalt teha palju tööd. Selleks on vaja oma nõrgad kohad tuvastada, oma emotsioone mõista ning selle põhjalt teha järeldusi.

Ma ei tea veel, kuhu mu andragoogiline teekond ükskord välja viib, aga lasen sel minna loomulikku rada pidi. Tean, et uued võimalused tihti avanevad ootamatult tehes seda, mis meeldib, millesse on oma energiaga panustatud ja mida on tehtud siira kirega. Ma arvan, et mind juhibki väga palju kirg selle vastu, mida ma teen. Ma soovin hetkel jätkata oma tiimijuhi teekonda, sest ma arvan, et mul on veel piisavalt palju arenemisruumi selles valdkonnas. Samas tunnen, et on ka endast palju anda. Soovin enda pädevusi jätkuvalt parendada teiste juhendamise, õpetamise, motiveerimise, grupijuhtimise ja suunamise vallas, mida saan teha praktilise töö käigus. Samuti saan arendada ennast erinevates koolitusalastes planeerimis- ja juhendamistegevustes. Tööalaselt proovin rohkem juurutada tagasisidekultuuri, mida pean õppe- ja arenemisprotsesside lahutamatuks osaks. Seega minu andragoogi õpingud on pakkunud mulle minu töös väga palju tuge. Tihti tuletan endale just keerulisemates olukordades meelde andragoogilist lähenemist, mis toetab mind ka loominugulises mõttes ja aitab kõiki osapooli arvestades lahenduste leidmisel.

Ma ei näe ennast hetkel tüüpilise koolitajana, kes viib läbi loenguid. Kuigi ka see on asi, mida ma ei välista tulevikus. Mind huvitavad hoopis erinevad täiskasvanute arenguprotsessid, samuti  täiskasvanute koolitusega seotud seadusandlus ja hariduspoliitika üleüldisemalt. Sooviksin leida vastuseid küsimustele, kuidas tuua neid täiskasvanuid õppijaid haridusele lähemale, kes on õpinutest kaugenenud, ei tunne selle vastu üldse huvi või peavad end õppimise jaoks liiga vanaks, sobimatuks jne. See oleks põnev väljakutse, millest kinni haarata! See haakub ka õpibarjääridega, mis on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud ja millest olen kirjutanud ka oma seminaritöö. Pean akadeemilist õpet oluliseks, aga ma ei soovi pisendada informaalse ja mitteformaalse õppimise osatähtsust inimese elus. 

Minu refleksiooni aluseks on saka ring, mille osadeks on kirjeldus, hindamine, põhjendamine, tähenduse loomine, kavandamine ja uue tegevuse rakendamine. Seda ilmestab visuaal: 

Minu Täiskasvanu koolitaja eneseanalüüs, tase 6 on leitav lingilt:  https://docs.google.com/document/d/1lsn7JnqozlicDtR0rJioJymbgQGQ1meS/edit